DEBATT: Tõemonopol Reismani oma?

VASTU

Küll elu Ida-Virumaal oleks hea, kui seda lastaks juhtida maaomanik Nikolai Reismanil. Praegu tundub kogu tema energia ja oskuste pagas küll olevat suunatud KKT-le probleemide tekitamisele ja nende üle kohtutes ja meedias arutlemisele. Küsimus, mis KKTga seotud inimestele siiani aga segaseks jäänud on - kuidas see kõik tema asi on? Kui tema mure maaomanikuna on ainult kaevandamise tõkestamine oma maadel ja nende säilimise tagamine ükskõik millisel otstarbel, on see tal juba õnnestunud. Tema asi on tõendada ainult seda kahju, mis temal tekib, kui kaevandatakse.
 

Kui keegi vastustab riigi poolt seaduslikult KKT-le välja antud kaeveloa alusel tehtavaid töid, on KKT asi tõendada ka seda kahju, mis temal võib tekkida kaevandamise keelamisest, ja arvestada seejuures ka võimalikku kahju oma töötajaile - kohalikule kogukonnale. Kust aga tekib asjassepuutumatul Reismanil õigus nõuda KKT auditeerimist? Tehas ju talle ei kuulu, põlevkivivarud samuti mitte, tõemonopol ammugi mitte.

Nii era- kui ka riigimaal paiknev põlevkivi on riiklik ressurss ja riik on lubanud KKT-l seda kaevandada. Reismani õigusi saab rikkuda ainult olukord, kus tema maad saavad kahjustatud, mitte see, kust KKT põlevkivi saab või kuidas oma tootmist korraldab. Eeldusel, et kaevaloa tingimused ja keskkonnanõuded on täidetud, on riigi maadel kaevandamisõiguse andmine siiski riigi, mitte Reismani asi.

Reisman küsib, kuidas põlevkivi saab oma tarbeks lõppenud olla, kui seda ikka müüakse teistele ettevõtetele? Väga lihtsalt - ainult üks osa Põhja-Kiviõli I mäeeraldisest (või ükskõik millisest teisest Eesti kaevandusest) ammutatavast põlevkivist (25-125 mm tükisuurusega kontsentraat) on sobiv KKTs kasutatava tehnoloogiaga õlitootmiseks. Ülejäänu leiabki oma otstarbele vastava rakenduse teistes Ida-Viru ettevõtetes. Kui KKTs põlevkiviõli tootmiseks sobiv kivifraktsioon lõpeb, tuleb tootmine sulgeda. Tagatipuks on nii kohtu kui ka Reismani laual Eesti Energia Kaevanduste ametlik õiend selle kohta, et KKT-le vajalikus mahus ei ole neil võimalik meile sobivat põlevkivi müüa.

Küsimusele, kuhu on "kadunud" miljon tonni põlevkivi, saab Reisman vastuse keskkonnaministeeriumi kohtule esitatud materjalidest, milles kinnitatakse, et riigi andmeil on Kiviõli Keemiatööstuse käsutuses olevad põlevkivivarud Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris ammendumas või juba peaaegu ammendunud (2011. aasta alguse seisuga alla 200 000 tonni).
 

DEBATT: KKT vajab sõltumatut auditit

POOLT

Kiviõli Keemiatööstus (KKT) ähvardab tehase sulgemise ja töötajate vallandamisega, tuues põhjuseks töö jätkamiseks vajaliku põlevkivikoguse puudumise. Samal ajal tegeleb ettevõte aktiivselt põlevkivi müügiga ning teenib sellega miljoneid eurosid.

Avalikkusele öeldakse, et KKT-l läheb halvasti - põlevkivi pole ning töö jätkumine on võimatu. Seni pole aga keegi KKT kohta sõltumatut auditit teinud. Ei riik, kohalikud elanikud ega kohus tea täpselt, milline on ettevõtte tegelik majandusseis. Oleme vaid kuulnud ettevõtte omanike väiteid, nagu oleks tehas hävingu äärel, millele pole seni ühtegi tõsiseltvõetavat tõestust esitatud.

Avalikkust pommitatakse väidetega, et põlevkivi lõpeb kohe. Samas on teada, et KKT-l on sõlmitud põlevkivi müügilepingud nii Eesti Energia kui ka Viru Keemia Grupiga, kusjuures müüjaks on KKT. Eesti Energia Kaevandused AS on sellise lepingu olemasolu kinnitanud ka meedias ning tarnete kogumaht aasta lõpuni on kuni 700 000 tonni. Sarnases mahus on KKT-l sõlmitud põlevkivi müügileping ka Viru Keemia Grupiga. Samuti müüb KKT põlevkivi aktsiaseltsidele Sillamäe SEJ ning Kohtla-Järve Soojus. KKT müüb aastas ainuüksi põlevkivi ca 13 miljoni euro eest. Kas selliste sissetulekute puhul võime rääkida tehase sulgemisest?

KKT-l oleva kaeveloa järgi on põlevkivivaru Põhja-Kiviõli esimese karjääri mäeeraldisel kokku ligikaudu 7,6 miljonit tonni. 2009. aasta lõpu seisuga pidi keskkonnakaitseametile edastatud aruannete põhjal karjääri jääma veel umbes kaks miljonit tonni. Kuna maksimaalne lubatud kaevandamismaht aastas on miljon tonni, pidi 2010. aasta lõpu seisuga ettevõtte arvestuslik kasutada olev põlevkivivaru olema vähemalt miljon tonni, KKT aga väidab, et kivi pole.

Kuhu kadus siis üle miljoni tonni põlevkivi? Kas selline kogus Eesti kalleimat maavara kantakse lihtsalt maha ja seda maardlas, kus on õlirikkaim Eesti põlevkivi? Või on maavara juba välja kaevatud? Kui nii, siis miks ei tunne riik omanikuna selle vastu mitte vähimatki huvi? Olgu lisatud, et olemasolevat mäeeraldist on laiendatud veel ca 24 hektari võrra, mis annaks juurde ca 700 000 tonni põlevkivi ja aasta jagu tööd. Antud alal pole kaevetöid alustatudki. Kiviõli Keemiatööstus loobus mullu samuti 35 hektari suurusest karjäärilaiendusest, väites, et seal olev põlevkivi on "ära kadunud", kuigi ala on eelnevalt korduvad uuritud, sh KKT enda spetsialistide poolt.