Lugemist
| Keemiatööstuse TOP: Keemiatööstus on väga mitmetahuline valdkond |
 |
 |
 |
|
|
13.09.2007 00:00
Henkel Makroflexi arendusdirektor Margus Kriis leiab, et keemiatööstus on tihti inimestele vale mulje jätnud ning on ohutum, kui peljatakse.
Margus Kriis muudab firma tooted mugavamateks ning ohutumateks. Kuidas olete rahul keemikute tasemega Eestis? Meie keemikute tase on kõrge ja neid ka on. Aga neid on keeruline tuua Pärnusse, kus just meie firmal on tehased. Samas ei ole kogu aeg vaja niipalju keemikuid kui just oskustöölisi, näiteks assistente ja laborante, kes teeksid mingit lihtsat tööülesannet oma lõigus. Tundub, et kõigil on suured soovid, kuna on kaua ning kulukalt keemiat õpitud ja ootused töökohale on suured. Kas seadusega ette nähtud keskkonnanõuete täitmine on lihtne? Euroopa Liit on võtnud loodushoiu väga tõsiselt käsile. Meil on tugev surve, et loobuksime teatud ainete kasutamisest. Tihti ei ole see põhjendatud. Osooniauke me ei põhjusta, pigem vähendame ülemaailmset soojenemist. On hinnatud, et ühe liitri nafta kohta, mida meie kasutame oma toote valmistamiseks, säästetakse umbes sada liitrit naftat meie vahuga soojustatud ruumide kütmise arvelt. Kas ehitusvahud on ohtlikud? Meie toodetega seoses on Euroopa Liidus räägitud mitmetest ohtudest, kuid keegi ei ole veel tõestanud, et meie tooted tõepoolest ka midagi halba põhjustaks. Keemiatööstuses on tihti nii, et kuigi algained on mürgised, ei pruugi reaktsioonisaadus seda olla. Pajud asjad, mis me oma tootesse paneme, on ohtlikud, kuid see, mis sealt lõpuks välja tuleb ja tardub, kõlbab praktiliselt süüa. Kas keemiatööstusel on Eesti hea maine? Nagu ilmselt Stenbocki majja paistab, tähendab keemiatööstus haisu ja tuhamägesid. Tegelikult on keemiatööstus viimase kümne aastaga arenenud sama palju kui arvutid. Meil toodetakse värve, hermeetikuid, plaatimissegusid, pesupulbreid, isegi tsemenditööstus on keemia. Ei pea enam olema suur läikiv tünn ja hulk torusid selle ümber. Tööstus võib olla ka üks klaasist kolb kusagil laboratooriumi nurgas, kus toodetakse mingit spetsiifilist valku või ensüümi - ka see on keemiatööstus. Samuti nagu see, kui arvutis modelleeritakse mõnd keemilist protsessi. Poliitikud ei mõista seda vahel. Samuti on ametnikud harimatud, tihti ei märgata mõne direktiivi olulisust piisavalt varakult või ei pöörata sellele lihtsalt tähelepanu. Keemiatööstuse TOP I koht: Makroflexi kaubamärk tuntud üle kogu EuroopaHenrik Aavik
Henrik.Aavik@aripaev.ee 13.09.2007 00:00
Keemiatööstuse TOPis tuli esikohale rahvusvahelisse Henkeli kontserni kuuluv Eesti ehitusvahtude tootja Makroflex.
Henkel Makroflex toodab polüuretaantihendusvahtu, isolatsiooniplaate, hermeetikuid ja teisi ehituskemikaale. Võidu põhjuseks peab Aal teiste keemiafirmade väiksemat pühendumist ekspordile. "Muu keemiatööstus on rohkem suunatud koduturule, aga nii meie kui ka teiseks tulnud Krimelte jaoks on see koduturg hirmus väike, siia jääb ehk paar-kolm protsenti." Vene turg"Meie mõlema suurim turg on ikkagi Venemaa. Poliitikud on viimase aja sündmuste valguses maininud, et ei ole vaja sinna turule minna, orienteeruge ümber lääne poole. Ehitusvahtude vallas on Venemaa maailma kõige suurem turg, kuidas me saaks sinna mitte minna? Alates 1998. aasta kriisist on Vene turg igal aastal kasvanud ikka kahekohalistes protsentides, mõni aasta lausa kolmandikuga hüpates," põhjendab Aal firma geograafilisi valikuid. "Ma mäletan, et kui Henkeli kontsern meid ära ostis ning ma oma ülemusega esimest korda plaane tegin, siis ta oli ikka väga üllatunud. Euroopas ei oldud tol ajal veel aru saadud, et Venemaa turg on nii suur. Ta küsis ühe kliendi käest, et no kuhu teil ikka seda vahtu läheb seal nii palju? Vastus oli: "A dõrki u nas balšije…" Seda turgu hinnatakse täna umbes 60 miljonit pudelit." Aali sõnul sihtturgudel teiste eestlastega kokku ei põrgata. "Vahuäri on inimeste arvult väike ala. Krimelte poisid on ju ka paljud meie juurest siit läinud, tunneme üksteist suurepäraselt. Arvan, et meil on natukene teistsugune strateegia ja nii otseselt ei ole me võõrturgudel kohtunud, võib-olla ehk mingite private label'ite osas. Me ei võta teineteiselt eriti kliente ära, vaid kasutame mõlemad laienemiseks turu kasvu ja muid võimalusi. Kasahstani turg näiteks on selline, kus juhtivad pakkujad on Krimelte ja Makrofleks." TööjõuprobleemViimase paari-kolme aasta suurimaks probleemiks peab Aal tööjõudu. "Kuna meil on neli liini ja töö hooajaline, ei saa me pidada aastaringselt siin kõigi nelja liini töölisi. Püüame palgata ajutist tööjõudu teise vahetusse. Varem oli ikka Makroflexi ukse taga järjekord. Eriti hakkas see silma, kui peale ühinemist Euroopa Liiduga lehtedes kirjutati, et Iirimaal kana kitkudes saab palgana kätte vähemalt 11 000 krooni kuus. Tuldigi suisa ajaleht näpus palka nõudma. Suvekuudeks otsime omale igalt poolt inimesi, näiteks keskkoolide lõpuklasside õpilasi." "Aga nad tahavad ikka suvel puhata ka, nii et umbes poole augusti peal tekib suurem mõõnaperiood, kus oleme sunnitud mõned vahetused maha võtma." "Seni oleme püüdnud vältida tootmise täielikku automatiseerimist, et olla ikka tööandjad, aga kui inimesi võtta ei ole, siis tuleb hakata automatiseerima. Kuni jõuame ükskord keemiatööstuse tulevikku - tehases töötavad üks mees ja üks koer. Mehe ülesanne on koera toita ja koer jälgib, et mees ühtegi nuppu ei vajutaks," naljatab Aal. I koht
Henkel Makroflex |
Margus Kriis