Eke Roo ja Hallar Meybaum

Eesti Keemiatööstuste Liidu juhatuse esimehe Eke Roo sõnul on keemiatööstus meil suunatud riigist välja.

"Turgudest ei maksa Eesti võtmes rääkida - siia turule midagi toota on mõttetu. On lähiaja küsimus, kui palju jääb selliseid firmasid, kes toodavad ainult Eesti turu jaoks. Sellist koduturgu, nagu on Saksamaal, Eestis paraku ei ole. Ka lätlased ja leedukad ei osta meelsasti eestlase käest."

Mastaabid on erinevad

"See kõik on näha ka statistikas - realiseerimise netokäibest läheb Eesti keemiatööstusest 80 protsenti ekspordiks," täiendab Eesti Keemiatööstuste Liidu tegevdirektor Hallar Meybaum.

"2006. aasta mahud keemiatööstuses on üldsummas 6,43 miljardit krooni. Samas - hiljuti olin seminaril, kus üks firma teatas, et ta ei ole suur ettevõte, nende aastakäive on vaevalt 1,2 miljardit eurot. See on mitu korda suurem kui kogu Eesti keemiatööstuse aastakäive kokku. Siit on näha mastaabid."

Eke Roo sõnul ei ole Eesti keemiatööstusel keskkonnaalaseid probleeme, Eesti keemiatööstus ei saasta.

"Keemiatööstus on ilus, puhas ponks poiss! See tööstusharu on nii kõvasti reguleeritud, et väikesed ettevõtted siin vastu ei pea, nad kaovad ära. Seepärast ei ole meie valdkonnas ka gaselle. Keemiatööstuse ettevõte peab ülal pidama täismassiivset bürokraatia aparaati, inimesed peavad olema spetsialistid ohutuse ja masinate alal."

Meybaumi sõnul oli keemiatööstus Euroopa Liidus reguleeritud 47 seadusandliku aktiga, nüüd on need siiski kokku viidud üheks. Näitena toob ta Saksamaa, kus keemiatööstus on maailma võimsaim. "Seal rakendatakse sama seadusandlust, mis on Eestis. Mastaabi vahe on tohutu, aga koormus firmale ja kõik nõuded on ühesugused."

Roo sõnul võiks Eesti keemiatööstuse tulevik olla näiteks selline, et toodetakse keemilist ainet, mille kilogramm maksab 150 dollarit.

"See aga tähendab, et keegi nuputab selle välja. Kallis toode on ka näiteks polüuretaan, ning selle müüjad ka TOPi ära võitsid. Kuigi midagi silmapaistvat ei ole siit esialgu võrsunud, meil siiski tehnikaülikoolis patentidega pusitakse. Innustavaid ja positiivseid näited kahjuks veel ei ole."

"Oleme saanud küll suuri investeeringuid, kuid keegi ei too siia oma infot. Arenduskeskused jäävad ikka mujale riikidesse, meile tuuakse vaid tööd. Mõistus hoitakse ikka kodus, kõik firmad on mingil määral lojaalsed oma riigile," tõdeb ta.

Seadused ahistavad

Seoses Euroopa seadusandlusega on oodata muutuseid. "Vanad keemiatööstuse ettevõtted pannakse lihtsalt kinni. Eestis on saja tuhande tonnise tootmisega Nitrofert, kuhu omanikud ilmselt enam investeerida ei kavatse. Eesti riik on võtnud omale sellised kohustused Euroopa Liidu ees, et tema ettevõtted peavad rakendama parimat võimalikku tehnoloogiat."

"Vahe on selles, et Euroopa Liidu ettevõtted on neid investeeringuid teinud viimase viiekümne aasta jooksul. Eesti peab selle kvalitatiivse hüppe tegema kohe. Selline investeerimine on lootusetu üritus," ohkab Eke Roo.