Riho Laurisaar

02.12.2005

Viis sajandit tagasi elanud meedik Paracelsus on jätnud inimkonnale kuldse lause: “Kõik ained on mürgised, sest mürgiste omadusteta aineid pole olemas. Küsimus on vaid selles, kui suurt kogust me millegi jaoks kasutame.”

Samasuguse tõdemusega tuli välja ka Briti biokeemik John Timbrell, kes andis avaliku loengu Tallinnas Kloostriaidas.

“Absoluutselt iga aine võib olla mürgine,” nendib Timbrell. “Kuid vastupidiselt üldlevinud arvamusele on enamik väga mürgiseid aineid hoopis looduslikud ning paljud inimeste toodetud sünteetilised ained ei kujuta üldse mingit ohtu.

Taimedel võib küljes olla seenorganisme, mis võivad inimestel tekitada tõsiseid mürgistusi. Kõigi nende asjadega võitlemiseks kasutabki inimkond sünteetilisi lisaaineid, mis takistavad seente ja mitmete teiste ainete kasvamist ja jõudmist inimese toidu sisse.”

Inimese loodud kõige mürgisem aine on siiani dioksiin, mis tekib mitmete kemikaalide töötlemisel. Avalikkus teab dioksiini eeskätt kui ümbruskonna saastajat, kuid see pole ligilähedaseltki nii mürgine kui looduses erinevate bakterite tekitatavad ained. Sellist mürki võib leida näiteks Havai saarte lähedalt merevetikatest ja isegi mõned kalad võivad niisuguseid mürke toota. Samuti hallitusseened, mida võib vahel leida teraviljade küljes. Kui uudistest on kuulda toidumürgitusjuhtumitest Hiinas või Aafrikas, siis on mängus tõenäoliselt just seesama hallitusseen. Uuringud on näidanud, et sama seen võib tekitada maksavähki.

Kloorine vesi

“Inimesed seisavad sageli dilemma ees – riskid või kasum,” sõnab Timbrell. “Vahel võivad inimeste loodud kemikaalid olla väga kasulikud ning aidata päästa palju elusid ning vabastada meid koguni näljahädadest, kuid on tõsi, et nende kemikaalide viletsal käitlemisel võib omakorda tekkida suuri katastroofe.”

Ühendriikidest on teada näiteid, kus inimesed on massiliselt joogivee kloorimise vastu. Kloori vette laskmise mõte oli algselt vees leiduvate mikroorganismide hävitamine. Et ei tekiks düsenteeriat või koolerat. Nüüdne vastuseis on tingitud ühest uuringust, mille järgi eksisteerib tõenäosus, et vee kloorimisel satub sinna ka imeväike hulk võimalikke kantserogeenseid aineid. Tõenäosus on küll umbes üks miljonile, kuid vee kloorimata jätmisel on tõenäosus mürgistuda sadu kordi suurem.

“Lääne tsivilisatsioon on üsna mugandunud. Me oleme ära harjunud oma elukorraldusega ja ainetega, mis on meie ümber. Samas, kui sööksime näiteks Aafrikas toitu, mis on koos mikroseeneliste organismidega, siis saaksime ilmselt märksa suurema kõhuvalu kui inimene, kes on seda juba korduvalt proovinud,” tõdeb Timbrell. “Me ei oska sageli ette kujutada selliseid toidumürgitusjuhtumeid, mis on kolmanda maailma riikides tavalised. Meie elu on kemikaalidest nii ümbritsetud, et oskame pigem karta värvihaisu sissehingamist, kui näiteks mõne mürgise seene söömist.”

Maailmas on teada juhtumeid, kus kemikaalide lohakal kasutamisel on tekkinud tuhandeid inimelusid nõudnud katastroofe. Kaheksakümnendate keskel toimus Indias katastroof taimemürke töötlevas tehases, kus hukkus tuhandeid inimesi ning sai vigastada sadu tuhandeid.

Hea või halb kemikaal

Enamikule inimestele seostub sõnaga “kemikaal” midagi ebaloomulikku ja negatiivset, mille on loonud inimene. Tegelikkuses võib kemikaal olla nii looduslik kui ka inimese loodud, pole ju inimenegi midagi muud kui kemikaal – kogum aatomeid ja molekule. Samamoodi nagu kohvilaudadel suhkur, mida samuti leidub piisavas koguses inimorganismis glükoosi kujul. Rääkimata siis tõigast, et inimeses leidub nii palju rauda, et sellest võiks luua väikese peotäie naelu.

“Mürkide ja kemikaalide mõiste on ja jääb alati suhteliseks,” lisab Timbrell. “Ka vitamiinid võivad olla mürgised. Tüüpiline suhtumine on, et vitamiin on kasulik ja seda võetakse korraga palju sisse. Kuid näiteks A-vitamiini mürgisus avastati üsna juhuslikult polaaruurimisretkede aegu. Toidu puudusel söödi vaalade, jääkarude ja hüljeste liha. Söödi liha, aga vahel ka maksa, kus oli väga palju A-vitamiini, mis tekitas mürgistusi. Ja suures koguses on see lausa surmav.”

Meie keha vajab rauda, kuid ka see on suures koguses surmav. Suitsetajate rõõmuallikat nikotiini on kasutatud putukamürkides, sest see on väga mürgine aine. Kuid üliväike kogus nikotiini võib inimesele mõjuda hästi. Samas ei tea paljud seda, et kogus, mille paadunud suitsetaja endale korraga sisse tõmbab, võib mittesuitsetavale inimesele surmav olla.

Timbrell toob teiseks näiteks mitteorgaaniliselt kasvatatud aedviljad. “Inimesed pelgavad neid sageli, arvates, et need on kemikaale täis. Unustatakse aga ära, et pidevalt tehakse väga ranget kvaliteedikontrolli. Nõuded on nii kõrgeks aetud, et mürgistusjuhud on peaaegu võimatud. Samas võib aga orgaaniliselt kasvatatud toit olla just kergemini haavatav looduslike mürkide poolt.”

Timbrell tunnistab, et kemikaalide käitlemine vajaks küll märksa suuremat korrastatust ja kontrolli, kuid nendest loobumine ei tuleks enam kõne alla.

“Me vajame neid ja nad on ju samasugused iseenesestmõistetavad nähtused nagu internet ja televisioon,” märgib biokeemik. “Kui juhtub õnnetusi, on süüdi ikkagi inimesed, mitte kemikaalid. Õnneks on olukord paranenud industriaalrevolutsiooni algusest, kus inimesed pidid endale iga päev mürgiseid gaase sisse hingama. Seega üht-teist on inimkond ikkagi õppinud.”


* John Timbrell esines Tallinnas Briti Nõukogu ja TÜ AHHAA Keskuse korraldatava Café Scientifique’i ürituse raames. Timbrell on nädalavahetusel Toilas Eesti Toksikoloogia Seltsi korraldatava rahvusvahelise teaduskonverentsi “Kemikaalid, inimene, keskkond” peaesineja.