Aavo Kokk, Andres Eilart
Eesti Päevaleht
02.03.11.

Eestis on nii mõnigi koht, kus maju köetakse põlevkivi-õliga. Näiteks Päinurme asula Järvamaal.

Praeguste kangete külmade aegu on küttearved kasvanud kole suureks. Kuid mitte ainult sellepärast, et kütet läheb rohkem. Tõusnud on ka põlevkiviõli hind. Suures osas demokraatiat katsetavate egiptlaste ja liibüalaste pärast. Kuid ometi on ju põlevkivi kohalik tooraine. Miks siis hinnad kasvavad?

Liibüa on oluline naftatootja ja nüüd on seal kodusõda. Egiptus kontrollib Suessi kanalit, mida mööda kulgeb märkimisväärne hulk naftat. Lisaks veel läbi Egiptuse kulgev Sumedi naftatoru. Nende sulgemine pidurdaks nafta voo Euroopasse ja kauba hind kasvaks. Kuid nafta hinna suurenemiseks polegi vaja Suessi kanalit kinni panna. Piisab ka kartusest, et nii võib juhtuda ja juba on valmis suured naftaostjad maksma tulevikus saadava kauba eest rohkem, et kindlalt seda saada. Kohe kohandavad oma hinda ka teiste energiaallikate tootjad.
 

Vene firma Gazprom tõstab järjekindlalt gaasi hinda, sest ei saa maha jääda nafta maailmaturu hinna tõusust. Eestile müüdava gaasi hinda arvutab Gazprom mudeli järgi, mis arvestab nafta (ja kütteõlide) hinnatõusu. Kui naftahind kasvab, siis kallineb automaatselt ka gaas. Ning kohe ka põlevkiviõli.

Põlevkiviõli on ju kohalik kaup, mida toodavad Viru Keemia Grupp Kohtla Järvel, Narva Õlitehas ja Kiviõli Keemiatööstus. Maa seest võetud kivipuru topitakse õhukindlatesse tünnidesse, mida siis kuumutatakse. Kivist eraldub umbes 500 kuumakraadi juures õli.

Üldjoontes on tegemist üsna samasuguse ainega nagu naftast toodetud raskemad õlid. Kuid põlevkiviõlil on mõned kasulikud erisused. Näiteks on temas vähem väävlit kui naftamasuudis ja see meeldib laevaomanikele, kellel keskkonnakaitse reeglid ei luba liialt väävlirikast kütust kasutada. Nad ostavad põlevkiviõli ja segavad seda masuudiga.

Arkadio Laigo, „Vaade õlitööstuse õuele”, 1944. Puugravüüride mapist „Põlevkivitööstus”

Teise maailmasõja ajal armastasid Saksa allveelaevnikud Eesti põlevkiviõli väga ühe teise kasuliku omaduse pärast – see on hoopis raskem kui muud mootorikütused. Süvaveepommist kahjustatud allveelaevast lekib õli ja kergem õli tõuseb pinnale, mis on allveelaevale kindel surm, sest nii on tema asukoht teada. Eesti kiviõli aga vajus põhja. Nii pole üldse imelik, miks sakslased hoidsid 1994. aastal visalt rinnet Sinimägedes kinni – kohe selja taga olid kogu Reichile strateegiliselt olulised õlitehased.

Loo täisversiooni loe trükitud Eesti Päevalehest või saada elektronkoopia saamiseks kiri aadressil See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud. . Märksõnaga KUNST

Andres Eilart ja Aavo Kokk kirjutavad Eesti ja maailma kunstiteoseid kasutades kuni suveni sarja majanduse toimimist selgitavaid lugusid. Järgmine lugu ilmub kahe nädala pärast.