VKG juhtivtöötaja: Euroopa Liidu kliimaambitsioon on rohepesu

Pexels

VKG regulaatorsuhete juht Viljar Kirikal avaldas arvamust Euroopa Liidu kliimaambitsioonide kohta.

Euroopa Liidu kliimaambitsioon on petlik

Ajal mil Euroopa Komisjon valmistab ette Euroopa Liidu ambitsioonikast kliimaplaanist veelgi ambitsioonikamat versiooni, mis toob mitmete eksportivate tööstusharude viimise ühendusest välja, ei taheta rääkida sellest, et ELi kiirustamine annab peaasjalikult EL institutsioonide poliitikutele ja ametnikele mõjuvõimu, mitte ei vähenda Maa temperatuuri.

Kliimaambitsioonist emotsioonita: meid on liiga palju

1990. aastal oli ülemaailmne KHG heide 38 mld tonni. Aastal 2020 oli see ligi 59 mld t. Inimkonna aastane KHG heide on 30 aastaga kasvanud 55%. Maailma rahvastik, mis on tarbijate ja saastajate kogumis aluspõhjus inimtekkelise KHG puhul, on kasvanud seejuures 5,4 miljardilt 7,9 miljardile. Kasv 30 aastaga 46%. Seega on aastane KHG heide kasvanud rohkem kui inimeste arv. Ehk teisisõnu lisaks üleilmsele KHG mahu suurenemisele on iga inimese keskmine kliimajälg aastatega suurenenud.

Aastaks 2050 prognoositakse tarbijate arvuks 9,7 mld. Tarbijate arvu stabiliseerumist tasemel ligi 11 mld prognoositakse aastal 2100. See tähendab, et maailma tarbijate ja saastajate mass kasvab tänasega võrreldes veel 39%. Ning võrreldes 1990. aastaga rohkem kui 100%.

Seejuures moodustas 2015. aastal ainuüksi toiduga seotud KHG 34% kogu maailma KHG heitmest. Ja kuigi 1990 ja 2015.a võrdluses on tuvastatud selle jälje per capita vähenemine, siis tarbijate arvu kasvades perspektiivi summaarse jälje vähendamiseks ei ole. Ka humanitaarsetel põhjustel, sest osaliselt on sellise numbrilise väärtuse põhjuseks kasvav nälgivate inimeste arv, mis on 2030. aastaks prognoositud juba 840 miljonit. See on näitlikult viimast 30 aastat kokkuvõttev tulemus Maa temperatuuri kujundamisel aastaks 2100. Kuigi võtame kasutusele kliimasäästlikumaid tehnoloogiaid ja kujundame ümber ja vähendame tarbimist, siis negatiivseid suundumusi see ei muuda. Meid on liiga palju. Vaade tulevikku ei ole lootustandev.

Kliimajälg koos tarbimisega peab vähenema 750 korda

IPCC (ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel) on modelleerimisandmete põhjal leidnud, et liigume 2100 aastaks 1,5-4,5° C kliimasoojenemise trajektooril. Värskem empiirilistel andmetel tuginev teadustöö näitab, et liigume töenäolisemalt suunas 2 kuni 4,8° C. ÜRO hiljutises raportis (Emissions Gap Report 2020) leiti, et liigume 3+° C trajektooril. Ja viimases on juba arvestatud kehtivate poliitikate edukat elluviimist, millele lootmine on ajalooliselt põhjendamatu.

Et täita praegu poliitiliselt seatud Maa temperatuuri eesmärki 2100. aastaks peab inimese keskmine kliimajälg vähenema 7,5 tonnilt (2020) 0,6 tonnile (2050) ja 0,01 tonnile (2100). Võrdluseks, iga inimene tekitab hingamisega aastas 0,33 t CO2-te. Ambitsioon on jõuda iga inimese kliimajäljeni, mis on hingamisest suurusjärgu võrra väiksem. Kahtlemata ambitsioonikas. Teisisõnu peab tarbimise kliimajälg nendeks aastateks vähenema vastavalt 12,5 ja 750 korda! Kui soovime tulemusi varem, siis peame ühiskonnas läbima muutused veelgi kiiremini. Täites kollektiivselt need tingimused saavutame ÜRO mudelite põhjal 66% töenäosusega 2100 aastaks Maa soovitud temperatuuri +2° C tööstusrevolutsiooni eelsest tasemest.

EL-i kliimaambitsiooni mõju on ületähtsustatud

Kliimajälg ja majanduslik rikkus on ajalooliselt olnud tugevas võrdelises korrelatsioonis. Seda seost on rikastes riikides proovitud murda - siduda majanduskasv lahti ressursikasutusest ja KHG heitmest. Näiteks minnes selleks majanduses üle tootmiselt teenustele. Kuna tarbija vajab endiselt seni kohalikult toodetud tooteid, siis ostetakse tootmine sisse teistest riikidest, koos lisanduva transpordi kliimajäljega. Nii ongi suurem tootmine koos selle kliimajäljega Aasias ning see on kasvav trend.

Näiteks 2019. aastal kasvas üleilmselt söe tootmine 1,5% vaatamata EL ja USA tootmise kukkumisele. Hiinas on iga-aastane kasv 4%. Aasia toodab selle, mille kliimatööstuse pioneerid tootmata jätavad. Vaesemad riigid näevad KHG mahukas majanduses võimalust jõuda järgi rikastele riikidele ning sellest suhtelisest konkurentsipositisiooni parandamise võimalusest ei loobuta. Neid riike esindab ligi 3/4 maailma rahvastikust. Seega ei peaks olema üllatav, et hiinlaste kliimajälg on hiljuti möödunud EL-i rahva omast ning see vahe on kasvav.

Maa temperatuuri tõusu pidurdamine on rahvusvahelist pingutust nõudev tegevus. EL riigid (koos Ühendkuningriigiga) moodustavad Maailma KHG heitmest 7,3% (4,3 mld t/59 mld t). EL-il ei ole poliitilist õigust otsustada teiste riikide majanduse KHG mahukuse üle ning mõjutusvõimalused selleks on piiratud.

Seega kogu süsteemi tervikus ei ole Maa temperatuuri muutmise eesmärgi täitmisel määravat mõju, kuidas EL oma poliitilised eesmärgid täidab, rääkimata Eestist. Selge on, et kliimaga seotud ambitsioonist räägivad paljud riigid, kuid enamikul neist puuduvad lühiajalised realistlikud plaanid. Veel vähem on neid, kes on seadnud ka lühiajalisi sihte. Neist omakorda veel vähem on neid, kes midagi teevad. Sõna otseses mõttes midagi teevad, sest veel ei ole pakutud üleilmsel ühisel pingutusel põhinevat realistlikku visiooni ja tegevusplaani Maa temperatuuri disainimiseks. Lootus on veel vaid innovatsioonist sündivale imele.

Märgiline on, et Maa temperatuuri ebasoovitava suundumuse pidurdamisel ei ole juhtrolli võtnud maailma suurimad saastajad Hiina (23,7%), USA (11,2%), India (6,3%), Venemaa (4,2%), Jaapan (2,4%) ja teised. Sellest hoolimata on 27 liikmesriiki koondav EL võtnud endale juhtrolli Maa temperatuuri kujundamisel. EL-i liikmesriigid on otsustanud juba aastaid liikuda edasi üksi, ootamata ära, millal teised riigid panustama hakkavad. See annab küll kliimaga seotud küsimustes EL-ile rohkem poliitilist mõjuvõimu, kuid see tuleb EL-i suhtelise konkurentsipositsiooni halvenemise hinnaga. Ja kuna EL-i elanikud tarbivad endiselt samu tooteid, siis lisandub nüüd tuhandete transpordikilomeetrite kaugusel toodetud toodetega ka transpordi KHG.

EL-i kliimapoliitika lükkab meid mitte-demokraatlike riikide meelevalda

Siin on peidus EL kliimapoliitika üks petlikumaid külgi - siin tarbimise KHG jälg on ca 16% suurem siin tootmise KHG jäljest. Selline metoodiline lähenemine survestab järjest enam kliimaeesmärkide formaalseks täitmiseks lükkama tootmist üle piiri ning toetuma impordile.

Lisaks globaalse KHG heitmete suurenemisega oleme EL kliimapoliitika tõttu järjest suuremas sõltuvuses kolmandate riikide tootmisest ja huvist. Sellised riigid, kelle mõjuvõimu järjest rohkem langeme, on kõige otsesemalt EL-i ühed suuremad kaubanduspartnerid - Venemaa ja Hiina. EL kliimapoliitika ambitsioon on vesi Venemaa ja Hiina geopoliitilise mõjuvõimu ambitsiooni veskile. Seega ei ole imestada, et nende riikide esindajad on varjatult suurimad EL kliimatööstuse lobistajad. Juba on selge, et kui EL suurima KHG heitja Saksamaa loobub lisaks tuumaenergiale aastaks 2038 ka söeenergiast, siis see üleminek saab võimalikuks vaid Venemaalt tuleva fossiilse maagaasi toel. Nii ka Ida- ja Lõuna-Euroopas tervikuna.

Venemaa ja Hiina, kelle haardesse järjest enam langeme ei jaga EL-i väärtusi ning seega peame kasvavas sõltuvuses neist järjest enam hakkama importima nende riikide väärtusi.

EL-i kliimaambitsioon ei ole liikmesriikide ambitsioon

Kliimapoliitika ei ole küsimus, mida EL peab käsitlema tsentraaliseeritult- ometi me teeme seda. Säilitades praeguse kliimapoliitilise kursi, kus Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament sisuliselt otsustavad liikmesriikide eest ise, milline prioriteetsus kliimaküsimustele seada, ja millisel viisil ja tempoga liikuda, viib meid ohtlikkuse sõltuvusse meist kaugete kliimatööstuse ametnike ja poliitikute nägemusest ja arusaamast. Võimendame seda sõltuvust veelgi, loovutades järjest enam ülimuslikku võimu kliimapoliitikale. Kliimapoliitika surub ülejäänuid enda raamidesse, vähendades sellega nende fookust ja sisu. Ja ehk kõige hullem- kultusliku ilminguga kliimaprotsessiooni tähtsuses ei tohi isegi kahelda. Milline on EL-i juhtväärtus?

Miks ei võiks EL juhtväärtuseks olla füüsiliselt ja vaimselt tervena elatud aastaid toetav elukeskkond, milles piisaval, mitmekesisel ja jätkuval loodusel on oluline määrav osa. Mina eelistaks seda ka Eesti arengut suunava juhtmõttena endale ja enda lastele kliimaeesmärgi ees. Ka põhjusel, et erinevalt poliitilisest kliimaeesmärgist saaksime elukeskkonna muutmise vajadusest aru ja suudaksime muutmise protsessi ise juhtida. Ühehäälsuse rakendamine kliimaküsimustes annaks selge signaali sellest, millist muutust ja kui kiiresti ollakse EL-is valmis taluma. Ja Eesti elanikel oleks kehtivast süsteemist erinevalt lõpuks otsustav hääl. Selliselt saaks liikmesriikide kodanikud ise otsustada, milline prioriteetsus kliimavaldkonnale maailma poliitika reaalses pildis on mõistlik seada, ja vastavalt võimetele ja vajadusele sobiv tempo valida.

EL-i kliimaambitsioon on rohepesu

Kliimaneutraalsuse mõiste kasutus on EL kodaniku kliimajälge peitvalt EL institutsioonide tasandil rohepesu. Üksi kliimapoliitikat tehes müüakse esiteks üle saavutusi, lükates samaaegselt edasi muutusi esilekutsuvaid otsuseid. Teiseks kujundatakse petlikult muljet sellest, milline reaalselt on EL kodaniku võime Maa temperatuuri kujundada. Kolmandaks peidetakse tarbija eest ülemineku reaalset kulu ja majanduskahju. Lisaks on ikka veel täitmata üleilmse kliimaeesmärgi täitmise peamine eeldus - ka teised riigid, kellest ka midagi reaalselt sõltub, pingutavad. EL-i 7,3%-st ei sõltu Maa temperatuuri muutmine. Positiivse arenguna on viimaks vähemalt mõistetud, et üksi edasi liikudes oleme ummikus.

Viimase õlekõrrena on EL asunud töötama välja maksustamise süsteemi, mis kohalduks EL piiril kolmandates riikides toodetud kaupade KHG põhise maksuna. See tähendab EL kliimapoliitika eksporti nendesse riikidesse, kes soovivad oma KHG mahuka toote või teenusega tulla EL turule. Sellise uue maksu kehtestamise protsess saab olema EL kliimapoliitika peamine proovikivi, sest kolmandad riigi ei soovi enda ettevõtetele EL tollimaksu. Ees ootavad keerulised WTO vaidlused ja vastumeetmed. Ebaõnnestumise alternatiiv on EL kliimapoliitika ulatuslik reform.

Seega võiks olla otstarbekam anda kliimaga seotud küsimuste lahendamise otsustusõigus tagasi liikmesriikidele. Anda tagasi meile.

Originaalartikkel SIIN.