Eesti huvide kaitse rohepöörde protsessis vajab otsustavust

Pexels

Juuli alguses ilmus ERR uudistelehel arvamusartikkel, kus EKTL tegevjuht Hallar Meybaum arutles rohepöörde protsesside üle. 

Ei saa öelda, et siinsed ettevõtlusliidud ei oleks viimase aasta jooksul seoses Euroopa Liidu üliambitsioonikate rohepoliitika eesmärkidega juhtinud tähelepanu kaasnevatele sotsiaalmajanduslikele ja ettevõtluskliimat järsult halvendavatele tagajärgedele. Nüüd, kus oleme jõudnud faasi, kus Euroopa Liidu ministrid on kokku leppimas erinevaid kliimapaketiga seotud õigusakte, on Eesti passiivsus oma inimeste ja majanduse eest seismisel kätte maksmas ning paneb meid paljude teiste EL-i riikidega ebavõrdsesse seisu.

Eredaks näiteks on juuni lõpus peetud EL-i keskkonnaministrite kohtumine, kus lepiti kokku kliimapaketi Fit For 55 õigusaktides.

Kuigi enne keskkonnaministrite kohtumist hindas Eestit seal esindanud Urmas Kruuse Euroopa maakasutuse ja metsanduse valdkonna (LULUCF) süsiniku sidumise eesmärke meile üle jõu käivateks, siis näitasid saavutatud kokkulepped, et oma muudatusettepanekute jõulisema kehtestamisega oleme lootusetult hiljaks jäänud ning meist sõidetakse ennustatult teerulliga üle.

EL-is on Eesti positsioon tervikuna kujunemas sarnaseks.

Samal ajal, kui õigusaktide üle otsustatakse Euroopa Nõukogus EL-i kvalifitseeritud enamuse häältega, kus Eesti huvide efektiivset kaitset ei ole, viiakse Eestis läbi tähelepanu hajutavat kaasamist rohepoliitika kujundamiseks. Seda aga ainult siseriiklike arengukavade raames, mille suhtes ELi direktiivid ja Fit for 55 on niikuinii ülimuslikud.

Valele protsessile keskendudes jäävad Eesti huvid läbipaistvalt kaitsmata ja Eesti jääb rohepöördes kaotajaks.

Eesti majanduse ellujäämise jaoks on küsimused seega laiemad kui LULUCF-i valdkonda puudutavad eesmärgid. Seoses kliimapaketiga oleme tervikuna võtmas endale üle võimete käivaid kohustusi, mille täitmisel oleks Eesti tööstuse konkurentsivõime sügavas kriisis. Ja me isegi ei nõua endale õiglasemaid tingimusi.

Kõige valusam saab olema Eesti jaoks kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine 55 protsenti võrreldes 1990. aastaga. Trikiga koht selle eesmärgi juures on, et see on kollektiivne, mitte igale riigile eraldi kehtiv. Kui see eesmärk oleks seatud ka igale riigile, oleks Eesti oodatud panus kasvuhoonegaaside vähendamisel tänaseks kuhjaga ületatud. Aastaks 2020 oli Eesti kasvuhoonegaaside heidet vähendanud 72 protsenti, mis oli oluliselt suurem kui 2030. aastaks seatud 55 protsendi eesmärk.

Mitmed EL-i riigid aga ei ole jõudnud näitajatelt veel EL-i keskmise lähedalegi.

Uued EL õigusaktide eelnõud näevad ette Eesti veelgi suuremat panust kollektiivse eesmärgi täitmisel, kuid suuremaid kohustusi Eestile ei saa pidada õiglaseks. Kollektiivse eesmärgi täitmisesse enim panustajaid sealjuures ei motiveerita ühegi otsese rahalise boonusega.

Eesti on tänaseks näidanud silmapaistvat otsustavust julgeolekupoliitikas, kuid sama ei saa öelda rohepoliitika kohta. Eesti ei ole siin võtnud selgeid ja jõulisi Eesti elanike ja ettevõtete huvidest lähtuvaid positsioone.

Üleminekut roheenergiale iseloomustab hajevil minnalaskmise meeleolu. Meil on aga tarvis otsustavust, et Eesti erinevate majandussektorite huvid saaks rohepöörde protsessis kaitstud ja tagada, et üleminek uuele majandusmudelile oleks sujuv ja jõukohane ning vastaks Eesti huvidele.

Talv on tulekul!

Viide: Hallar Meybaum: Eesti huvide kaitse rohepöörde protsessis vajab otsustavust | Arvamus | ERR