EKTL arvamus UWWTD (asula reovee puhastamise direktiiv) ja EPR (laiendatud tootjavastutus) rakendamise kulude kohta

Detsembris valmis kaks olulist kuluanalüüsi uue asulareovee puhastamise direktiivi raames rakendatava laiendatud tootjavastutuse kohustuse kohta. Eesti kontekstis koostas Aqua Consult uuringu, mis käsitleb neljanda astme puhastite rajamise kulusid Eestis. Euroopa Komisjon avaldas JRC uue uuringu, et ajakohastada oma varasemat mõjuhinnangut IV astme puhastuse kulude ja nende võimalike mõjude kohta asjaomastele sektoritele.

Vaadates kahte valminud kuluanalüüsi on Eesti Keemiatööstuse Liit (EKTL) jätkuvalt segaduses suurtest erinevustest kuluhinnangutes ning teavitasime oma muredest ka Kliimaministeeriumit. Komisjoni (JRC) avaldatud uuendatud analüüsis on välja toodud nii varasemas mõjuhinnangus (IA) kajastatud keskmine aastane kulu Eesti riigi puhul kui ka uus korrigeeritud keskmine aastane kulu. Numbrid on vastavalt tabelile nr 4 (miljonites eurodes):

Riik EE

Varasem IA: 4,553

Uus korrigeeritud: 2,753

Kuigi nende arvude juures ei ole veel arvesse võetud inflatsiooni, on võetud arvesse väiksemate puhastite osakaalu, mis peaksid vajama neljanda astme puhastust – see on oluliselt madalam (35% varasema 70% asemel) ning asjaolu, et kohustusliku IV astme puhastuse lävendit tõsteti esialgselt 100 000 PE-lt 150 000 PE-ni.

Aqua Consulti analüüs näitab, et aastased kulud kõiguvad 4–76 miljoni euro vahel, kusjuures 2030–2050 perioodi keskmine on ligikaudu 12 miljonit eurot. Analüüsist selgub ka, et ainuüksi Tallinna RVP puhul hinnatakse keskmiseks kuluks üle 5 miljoni euro aastas.

Komisjoni analüüsis öeldakse veel järgmist:

„Lõpuks viitab 1,48–1,8 miljardi euro suurune aastane kogukulu (2025. aasta hindades) neljanda astme puhastuse rakendamisele EL-is olukorras, kus direktiiv on 100% ulatuses ellu viidud – see tähtaeg on 2045. Järgmise 20 aasta jooksul toimub rakendamine järk-järgult vastavalt direktiivi artiklis 8 toodud tähtaegadele, mis tähendab, et kulud jaotuvad ajas ning perioodi keskmine kulu väheneb. Näiteks ei ületaks aastate 2025–2045 keskmine aastane kulu praegustes hindades umbes 40% lõplikust kulust.”

Komisjoni analüüsis tuuakse esile ka, et vastu võetud õigusakt vähendas tingimusteta kvaternaarse puhastustaseme rakendamise kohustuslike reoveepuhastite arvu, tõstes läve 100 000 PE-st 150 000 PE-ni. Lisaks on seadusandlikus ettepanekus sätestatud, et kõik puhastid, mille suurus on üle 10 000 IE ja alla 100 000 IE, peavad tõendama riskide puudumist, et vältida neljanda astme puhastusele üleminekut („puhasta, kui just…“). Vastuvõetud õigusaktis tuleb rajatis uuendada ainult siis, kui riskihinnang seda näitab („puhasta ainult siis, kui…“). Seetõttu võib eeldada, et nende rajatiste arv – ja seega nende üle 10 000 IE puhastite osakaal, mille heitvett tuleb varustada neljanda astme puhastusega – võib märkimisväärselt väheneda.

Seda ootust arvestatakse ka kuluhinnangus, eeldades, et 35% puhastitest, mis teenindavad 10 000–150 000 IE suurust koormust ja juhivad heitvett veekogudesse, mille lahjenemistegur on alla 10 (välja arvatud rannikualad), vajavad neljanda astme puhastust. See on märgatavalt väiksem võrreldes mõjuhinnangus kasutatud 70% eeldusest.

Ühest küljest oleks mõistlik, et ka Eesti kuluanalüüs lähtuks Komisjoni omadele sarnastest eeldustest. Kui Eesti ei ole valmis põhjendatult oletama, et riskihinnangu alusel lisanduvate RVP-de osakaal jääb umbes 35% kanti, tuleks see kindlasti Euroopa Komisjonile teada anda ning nende hinnang seada kahtluse alla.

Teisest küljest, isegi kui ignoreerida lisanduvate väiksemate RVP-de küsimust, on juba ainuüksi ühe puhasti (Tallinna RVP) hinnatud kulud Aqua Consulti analüüsi järgi kõrgemad kui Komisjoni kogu kuluhinnang Eestile.

Lisaks toome võrdluse mõttes teise näite laiendatud tootjavastutusest. Eestis on pakendijäätmete laiendatud tootjavastutuse kulud, mida makstakse PRO-dele, umbes 15 miljonit eurot aastas. Seda kulu kannavad ühiselt kõik ettevõtted, kes lasevad pakendatud kaupa turule – sõltumata sektorist. Pole mõeldav, et samasse suurusjärku jäävat (või veelgi suuremat) kulu suudaks kanda ainult kaks sektorit.

EKTL ja kogu Euroopa kosmeetikatööstuse (CE) ettepanek: vajadus „stop the clock“ lähenemise järele ja EPR süsteemi õiglane rakendamine

EKTL on koos oma katusorganisatsiooni Cosmetics Europe-iga sügavalt pettunud Euroopa Komisjoni UWWTD (asula reovee puhastamise direktiivi) raames rakendatava laiendatud tootjavastutuse (EPR) süsteemi uuendatud kuluhinnangus. Euroopa Komisjon on taas jätnud tähelepanuta kriitilise vajaduse käsitleda UWWTD aluseks olevate andmete puudusi ja ebaproportsionaalset lähenemist. See viga kujutab endast olulist kaotatud võimalust luua tõeliselt õiglane ja tõhus EPR raamistik, ohustades direktiivi tõhusust ja selle ülimat eesmärki – veereostuse vähendamist.

Sellega seoses on hädasti vaja „stop the clock“ lähenemist – st rakendamise peatamist kuni andmete parandamiseni ja süsteemi õiglase toimimise tagamiseni.

Kosmeetikatööstuse hinnangul on Komisjoni poolt algselt tehtud kuluhinnangud oluliselt alahinnatud (vt siit), samas kui sektori osakaal mikrosaasteainete heites on oluliselt üle hinnatud – vähemalt 15 korda. Tegelik panus kosmeetikatööstusest on nüüdseks valminud sõltumatute analüüside kohaselt alla 2% (ECT Oekotoxikologie GmbH ja Danish Hydrological Institute, DHI), mis on kooskõlas tööstuse enda hinnanguga (1,54%), samas kui Komisjoni algne hinnang oli 26%. Selline ülehindamine tuleneb oluliste ainete valest jaotusest sektorite vahel – näiteks permetriin ja teatud keelatud ained on valesti omistatud kosmeetikatööstusele ning erinevad happed (nt palmitiinhape), mis esinevad ka toidus (nt või, õli, piim) ja igapäevastes toodetes, on arvatud ainult kosmeetikatööstuse arvele.

EKTL leiab, et selline andmete ebatäpsus ja sektorite ebaproportsionaalne koormamine rikub „saastaja maksab“ põhimõtet ja võib muuta EPR süsteemi liikmesriikides rakendamatuks. On selge, et tõhus ja õiglane EPR süsteem peab lähtuma täpsetest andmetest ja õiglasest koormuse jaotusest, et edendada kõigi osapoolte vastutuse ja ökodisaini põhimõtteid.

Seetõttu toetab EKTL Euroopa kosmeetikatööstuse kutset peatada süsteemi rakendamine („stop the clock“) kuni:

1. on selgitatud, miks EK kuluhinnang on oluliselt madalam, kui mitmete liikmesriikide hinnangud;
2. on läbi viidud uus toksilise koormuse jaotumise hindamine kõigis sektorites;
3. on tagatud, et iga sektori koormus vastab tegelikule keskkonnamõjule.

EKTL rõhutab, et EPR süsteemi rakendamine peab põhinema selgetel ja korrektsetel andmetel ning õiglasel jaotusel, et vältida ühe sektori ebaõiglast koormamist. Selline lähenemine tagab direktiivi tõhusa rakendamise, võimaldab konkurentsivõimelist ärikeskkonda ning kindlustab, et UWWTD EPR süsteem tõepoolest vähendab saasteainete heidet veekogudesse.

EKTLi tagasiside järgselt on Aqua Consulti esialgset uuringut täiendatud alapeatükiga 8.1, milles püütakse selgitada, miks kuluhinnang on oluliselt suurem Euroopa Komisjoni poolt pakutud kuluhinnangust. Muu hulgas väidetakse, et Eesti suuremate puhastite kulutase on oluliselt kõrgem, kui Euroopa uuringu aluseks olev keskmine. EKTL-ile jääb siiski selgusetuks, mida kõnealuste teadmistega peale hakatakse - kas Komisjoni teavitatakse riikliku uuringu väga suurtest lahknevustest; kuidas tagatakse ettevõtete võimekus kanda Komisjoni poolt ettenähtust võimalik, et kuni 10 korda kõrgemaid kulusid?

Uuringu „Laiendatud tootjavastutuse põhimõtte rakendamise kulude analüüs ravimi- ja kosmeetikatoodetest pärinevate mikrosaasteainete väljapuhastamiseks reoveest“ lõpliku versiooni leiate koos lisadega Kliimaministeeriumi kodulehelt, 2025. aasta uuringute alt: SIIT.