Rohepöörde mõjust maavarade otsingutele, uuringutele ja kasutusele
ohepöörde kohta on teada, et Euroopa Liidus ollakse valmis selle saavutamisse panustama meeletus koguses raha. Aga missugused on rohepöörde võimalikud stsenaariumid, et tegemist ei oleks pigem rohepesuga, ning mida tähendab see geoloogide jaoks?
Üldjoontes tundub asi väga lihtne. Aastaks 2050 peaks Euroopa olema kliimaneutraalne ning teel selleni peaksid aastaks 2030 kasvuhoonegaaside emissioonid olema vähenenud 50–55% võrreldes 1990. aastaga. Kuna inimesest põhjustatud kasvuhoonegaaside emissioonide tekitajaks on peamiselt fossiilsed kütused, siis peamisteks võimalusteks rohepöörde elluviimisel on üleminek taastuvenergeetikale ning energia kokkuhoid, aga ka kindlasti ringmajandus, mahepõllundus, toidu raiskamise vähendamine, jäätmevoogude vähendamine ning kõige selle juures bioloogilise mitmekesisuse säilitamine.
Eesmärkide suhtes on palju skeptitsismi: neid, kes väidavad, et rohepööre on majanduse konkurentsivõimet ja inimeste heaolu ning energia varustuskindluse tagamist arvestades teostamatu, kui ka neid, kes väidavad, et selline plaan tuleb liiga hilja ja sellest on vähe. Lisaks, globaalset pilti vaadates oli 2019. aastal Euroopa Liidu osakaaluks vaid 8,7% fossiilsete kütuste CO2 emissioonidest ning maailma tulevik sõltub pigem sellest, kuidas arenguriigid nii suureneva rahvaarvu kui suureneva tarbimise tingimustes oma energiaportfelle arendavad.
Olenemata sellest aga, missugused valikud ja missuguses ajaskaalas tehakse, üks on selge: geoloogidel saab olema märkimisväärne roll kõigis rohepöörde arengutes. Käesoleva kirjutise eesmärgiks on neid tulevikurolle lahata, et juba praegu hakata vastavaid muudatusi plaanima ning ettevalmistavaid samme tegema.
Kui kogu maailmal oleks üks autokraatne juht, siis see juht peaks globaalse rohepöörde elluviimiseks omama praeguseks hetkeks selget 30 aasta plaani, kus ja millal üks või teine fossiilse energia allikas vähemalt samas mahus asendatakse – sest iga geoloog teab, et periood maavara eeluuringute käivitamisest tootmise alustamiseni võtab kümmekond aastat aega. Kui me muidugi mingil hetkel ei käitu nagu COVID-19 pandeemia ajal, kus tavapärane üle 10 aastat kestev ravimiarenduse tsükkel on asendatud ülikiire eksperimentaalvaktsiinide tootmisega eesmärgiga taastada tavapärane elu. Mida hilisemaks me lükkame otsuseid fossiilsete kütuste asendamisel, seda suuremaks muutub tõenäosus, et ühel hetkel tõesti peame tegelema maailma päästmisega sarnaselt pandeemiaolukorraga.
Kas ka Eestil oleks võimalus toota taastuvenergia vajaduste hüppeliseks rahuldamiseks vajalikke metalle ja neist omakorda toodete komponente ning terviklahendusi? On ju teada, et meie graptoliitargilliit sisaldab anomaalselt kõrges kontsentratsioonis lisaks uraanile ka molübdeeni ja vanaadiumi, mis on mõlemad taastuvenergeetika jaoks vajaminevate elementide nimistus.
Sellistele küsimustele vastamiseks on Eestile vaja tugevat majandusgeoloogia arenguhüpet. Näiteks molübdeeni turuhind on viimase 50 aasta jooksul pigem olnud sõltuvuses nafta hinnast, suur osa molübdeenist leiab jätkuvat kasutust terase-, nafta-, gaasi- ja keemiatööstuses. Vanaadiumil on aga ülisuur roll terasetööstuses ning kosmosetööstuse jaoks vajalikes sulamites. Taastuvenergeetika areng suurendab mõnevõrra vajadust, samas fossiilsetest kütustest loobumine hoopis vähendab. Võimalusi tootmiseks tuleb kõrvutada teiste komplekstoormetega, näiteks vanaadiumi tootmine on seotud V-Ti-magnetiidi maardlatega ning kõrvalproduktina eraldatav fossiilsete kütuste tuhkadest ning uraani rikastusjääkidest. Kõiki Eesti potentsiaalseid maavarasid tulebki analüüsida komplekstoormete kasutuselevõtu seisukohast ning tugevamini pühenduda rikastustehnoloogiate arendamisele.
Täismahus artikkel loetav SIIN.