Täienevad keskkonnalubade nõuded ohtlikke aineid sisaldava reovee juhtimiseks ühiskanalisatsiooni

Eelnõukohase määrusega muudetakse keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) § 42 lõike 7 ja § 53 lõike 3 alusel kehtestatud keskkonnaministri 23. oktoobri 2019. a määrust nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“.

Muudatusega täiendatakse ja täpsustatakse vee erikasutuse keskkonnaloa (edaspidi veeluba) taotluse andmekoosseisu. Muudatused on vajalikud, et viia veeloa taotlus kooskõlla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega (edaspidi ÜVVKS), kehtestades veeloa taotlusel ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta esitatava teabe nõuded. Need ÜVVKSi uued nõuded, mis käsitlevad ohtlikke aineid, hakkavad kehtima 1. juuli 2023. Lisaks täiendatakse veeloa taotluse andmekoosseisu tegevustel, mis on seotud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuse pakkumisega. Samuti täpsustatakse paiksest heiteallikast saasteainete välisõhku väljutamise keskkonnaloa (edaspidi õhusaasteluba) taotluse andmekoosseisu.

Alljärgnevalt toome välja meie seisukohast kõige olulisema muudatuse:

Punktiga 3 täiendatakse määrust uue peatükiga 5.1  

Uue peatüki eesmärk on sätestada nõue esitada keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa (edaspidi kompleksluba) taotluses teave ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta nendel tööstus- ja tootmisettevõtjatel, kes juhivad oma tegevuse käigus tekkiva reovee ühiskanalisatsiooni. Teave on vajalik ohtlike ainete kasutamisest ja nende veekeskkonda jõudmisest usaldusväärse informatsiooni saamiseks. Keskkonnaametile antav ohtlike ainete informatsioon võimaldab rakendada sobivaid meetmeid veekeskkonna kaitseks, kuna loa andjale tekib täpsem ülevaade, milliseid aineid reoveega ühiskanalisatsiooni juhitakse. Selle alusel saab loa andja kehtestada ka täpsemad seirenõuded veekeskkonda juhitavale heitveele. Seega Keskkonnaametile tekib täienev ohtlike ainete andmebaas, mille alusel veelubades ohtlike ainete seirekohustusi ja piirnorme määrata, et kõigi nende ainete sisaldus ja kogused, mida veekogusse olulises koguses juhitakse, oleksid reguleeritud. Ohtlike ainete teabe esitamise kohustus on sätestatud ÜVVKSi § 36 lõikeis 4 ja 5. ÜVVKS sätestab, et keskkonnaloa või kompleksloa kohustusega tööstus- või tootmisettevõtja, kes kasutab oma tegevuses ohtlikke aineid, mis on nimetatud § 36 lõikes 2 ja mis juhitakse ühiskanalisatsiooni, peab nende ainete heidete koguse ja kontsentratsiooni koos nende arvestamise metoodikaga teatama üks kord aastas Keskkonnaametile keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS (edaspidi KOTKAS) kaudu. Kui keskkonnaloa või kompleksloa kohustusega tööstus- või tootmisettevõtja võtab oma tegevusalas või tehnoloogias kasutusele uue § 36 lõikes 2 nimetatud ohtliku aine, mis juhitakse ühiskanalisatsiooni, on ta kohustatud sellest viivitamata teatama Keskkonnaametile KOTKASe kaudu koos lõikes 4 nimetatud andmetega. Täpsem selgitus on ÜVVKSi seletuskirjas.

Lisatava § 40 eesmärk on sätestada nõuded ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta esitatavale teabele keskkonnaloa või kompleksloa taotluses. Tööstus- ja tootmisettevõtjatel, kes juhivad oma tegevuse käigus tekkiva reovee ühiskanalisatsiooni, tuleb keskkonnaloa või kompleksloa taotluses esitada teenuslepingu koopia, kui reovee ühiskanalisatsiooni juhtimiseks on sõlmitud leping vee-ettevõtjaga. Samuti tuleb esitada teave ühiskanalisatsiooni juhitava reovee puhastamise kohta (näiteks „eelpuhasti“ või „puhastamist ei toimu“) ja reovee puhastamise korral ka puhastamise kirjeldus, kui reovesi juhitakse ühiskanalisatsiooni, ning loa andja nõudmisel eksperthinnang taotletava tegevuse kohta. Eksperthinnangut võib vaja olla näiteks mõne spetsiifilise tööstusreovee reguleerimisel, kui on vaja tuvastada, millist ohtu tööstusreovesi võib põhjustada. Loa andjal puudub ülevaade igat liiki reovee ohtudest. Ühiskanalisatsiooni juhitava reovee kohta täpsema teabe esitamine on oluline, et saada ülevaade kõige olulisematest saasteallikatest, mis võivad pärssida tavapärast asulareoveepuhastite puhastusprotsesside tööd ning jõuda veekeskkonda. Teabe saamine võimaldab loa andjal hinnata ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ohtlikkust ning vajaduse korral kehtestada lisameetmeid reovee eelpuhastamiseks või tootmisprotsessi ümberkujundamiseks, et vähendada ohtlike ainete heiteid veekeskkonda.

Taustaks varasem info ÜVVKSi muutmise seletuskirjast, mis puudutab ohtlike ainete reguleerimist. 

Paragrahv 36. Ohtlike ainete ja muude saasteainete juhtimine ühiskanalisatsiooni

Lõikes 1 sätestatakse ühiskanalisatsiooni kasutamise piirid ning ainete loetelu, mida ühiskanalisatsiooni juhtida ei tohi. Ühiskanalisatsiooni on keelatud juhtida jäätmeid, sealhulgas ohtlikke jäätmeid ja ummistusi põhjustavaid tahkeid osiseid, piirnormi ületavas kontsentratsioonis ohtlikke ja muid aineid, mis kahjustavad või pärsivad ühiskanalisatsiooni või reoveepuhasti toimimist või keskkonnaseisundit. Keelatud ainete lõplikku nimekirja ei ole võimalik ette anda, sest keelatud on kõik ained või asjad, mis vastavad sättes toodud omadustele. Näiteks on keelatud juhtida ühiskanalisatsiooni ummistusi põhjustavaid tahkeid osiseid – nende nimekiri ei saa olla lõplik, kuna tahketeks osisteks võivad olla nii mähkmed kui ka erinevad mänguasjad, mobiiltelefonid jms, mis ei ole seotud elanike väljaheidetega, vaid muu tegevusega, mis ei ole seotud ühiskanalisatsiooni sihipärase kasutamisega. Lisaks on keelatud kallata ühiskanalisatsiooni jäätmeid, sealhulgas ohtlikke jäätmeid, nagu toidujäätmed, kemikaalide jäägid jms, mis samuti ei ole seotud ühiskanalisatsiooni sihipärase kasutamisega. Seega kokkuvõttes võib öelda, et ühiskanalisatsiooni on lubatud kasutada üksnes sihipäraselt, mis on seotud kas inimeste väljaheidete ja olmereovee või tootmise reovee ärajuhtimisega. Ainete loetelu, mida võib ühiskanalisatsiooni juhtida, on piiritletud maksimaalsete piirnormidega, mis on määratud ÜVVKSi eelnõu § 35 lõike 1 punkti 3 alusel ÜVVK kasutamise eeskirjaga, § 36 lõike 2 alusel keskkonnaministri määrusega ning § 37 lõike 4 alusel vee-ettevõtja määratud saastenäitajate loeteluga.

Lõike 2 kohaselt kehtestab keskkonnaminister määrusega nende ohtlike ainete piirnormid, mida tohib ühiskanalisatsiooni juhtida. Säte annab keskkonnaministrile volituse kehtestada ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete piirnormid. Ühiskanalisatsiooni juhitava reovee kontsentratsioonid sõltuvad konkreetse piirkonna reoveepuhasti tüübist, suurusest ja vooluhulkadest. Seega üleriigiliste piirnormide kehtestamisel tuleb eelduslikult sätestada erinevad piirnormid reoveepuhastite suurusest lähtuvalt, kuid ilmselgelt pole võimalik määrusega kehtestada asjakohaseid piirnorme iga konkreetse piirkonna olusid ja puhasti eripära arvestades. Kompleksloa kohustusega käitiste heite piirväärtuste määramisel võetakse arvesse ka THSi § 46 lõigetes 2 ja 3 nimetatud aineid.

Lõige 3 reguleerib olukordi, kus tarbija ärajuhitav reo- või sademevesi sisaldab üle lubatud piirnormi saasteaineid, sealhulgas ohtlikke aineid või muid reostusnäitajaid, nagu pH, mis ei vasta kehtestatud piirnormidele. Sel juhul on tarbija kohustatud enne reo- ja sademevee ühiskanalisatsiooni juhtimist kasutama eelpuhastust või võtma kasutusele muid meetmeid reoja sademevee nõuetele vastavaks viimiseks. Muudeks meetmeteks on nii tehnoloogilised uuendused kui ka tootmises mõne ohtliku aine asendamine keskkonnasõbralikuma ainega. Eelpuhasti rajamise kohustus ei rakendu juhul, kui vee-ettevõtja ja tarbija on omavahelises teenuslepingus leppinud kokku leebemates piirnormides, kui on ette nähtud kohaliku omavalitsuse kehtestatud ÜVVK kasutamise eeskirjas või keskkonnaministri määruses. Oluline on siinkohal rõhutada, et vee-ettevõtja ja tarbija võivad omavahel kokku leppida leebemates normides, kui on kehtestatud ÜVVK kasutamise eeskirja või keskkonnaministri määrusega, kuid vee-ettevõtjal puudub võimalus rangemate nõuete kehtestamiseks. Lõike 3 kohaselt on vee-ettevõtja kohustatud tarbijalt vastu võtma sellist reo- ja sademevett, mille piirnormid vastavad kohaliku omavalitsuse ÜVVK kasutamise eeskirjas või keskkonnaministri määruses sätestatule ning tarbija reoveest ei ole tuvastatud muid reostusnäitajaid, mille kohta ei ole piirnorme määratud, kuid mis võivad kahjustada ühiskanalisatsiooni ehitisi, seadmeid, reovee puhastusprotsessi või keskkonnaseisundit. Kohaliku omavalitsuse ÜVVK kasutamise eeskirjaga ja keskkonnaministri määrusega kehtestatakse tarbijale maksimaalsed nõuded, kuid vee-ettevõtja ja tarbija omavahelises teenuslepingus võib kehtestatud norme leevendada poolte kokkuleppel. Tarbija jaoks rangemate nõuete kehtestamine ei ole lubatud. Samas tuleb möönda, et ei ole võimalik reguleerida kõikide võimalike ainete ja ühendite juhtimist ühiskanalisatsiooni, mistõttu eriti haruldaste ühendite korral, mille juhtimine ühiskanalisatsiooni peaks olema piiratud või välistatud, kuna on tuvastatud selle ühendi negatiivne mõju ühiskanalisatsiooni ehitistele, seadmetele, puhastusprotsessile või keskkonnale, tuleb see reguleerida pooltevahelises lepingus. Lisaks tuleb arvestada, et THSi alusel kompleksloa kohustusega käitiste puhul otsustatakse ja määratakse heite piirväärtused kompleksloaga. THSi §-s 44 on kirjeldatud leebemate heite piirväärtuste kehtestamise tingimused. Kui kompleksloa kohustusega käitise puhul juhitakse heide vette kaudselt, võib käitisele THSi § 44 lõikest 10 tulenedes heite piirväärtust määrates arvestada reoveepuhasti mõju tingimusel, et tagatakse keskkonna kui terviku kaitstuse samaväärne tase, saastatus ei suurene ning käitaja järgib ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta kehtestatud nõudeid. Neid tingimusi kaalub loa andjana Keskkonnaamet kompleksluba väljastades. Kompleksloa kohustusega käitised peavad vastama samuti parimale võimalikule tehnikale (PVT). Need nõuded tulenevad muuhulgas Euroopa Liidus kehtestatud PVT-järeldustest, kus võivad olla kehtestatud ka heite piirväärtused ehk normid kaudsete heidete puhul, millest leebemate nõuete kehtestamine on võimalik THSis toodud tingimuste alusel. Näiteks on kehtestatud kaudsele heitele ohtlike ainete piirväärtused Euroopa Komisjoni rakendusotsusega (EL) 2018/1147, 10. august 2018, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/75/EL alusel jäätmekäitluse parima võimaliku tehnika (PVT) alased järeldused.

Lõike 4 kohaselt peab keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa kohustusega tööstus- või tootmisettevõtja, kes kasutab oma tegevuses ohtlikke aineid, mis on nimetatud sama paragrahvi lõikes 2 ja mis juhitakse ühiskanalisatsiooni, esitama Keskkonnaametile keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu kirjaliku teabe ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete heidete koguste ja kontsentratsioonide kohta üks kord aastas koos nende andmete arvestamise aluseks oleva Kaudse heite korral juhitakse reovesi või eelpuhastatud reovesi ühiskanalisatsiooni kaudu käitisevälisesse reoveepuhastisse täiendavaks puhastamiseks. Kohustus on vajalik ohtlike ainete kasutamisest ja nende veekeskkonda jõudmisest usaldusväärse informatsiooni saamiseks. Meetodina võib tööstus- või tootmisettevõte kasutada nii arvutuslikku meetodit andmevoogude bilansi kaudu kui ka teha reaalseid mõõtmisi ühiskanalisatsiooni liitumispunktis. Seire tegemisel peab olema tagatud seire usaldusväärsus – proovivõtja peab olema reovee valdkonnas atesteeritud ning proovid peavad olema analüüsitud akrediteeritud laboris. Oluline on rõhutada, et eelnõukohane seadus ei kehtesta seirekohustust, vaid seab üksnes andmete esitamise kohustuse. Seirekohustus võib tulla nii THSist kui ka vee-ettevõtja ja tarbija vahelisest teenuslepingust. Kui tegemist on keskkonnakompleksloa kohustusega tööstus- või tootmisettevõtjaga, asendab THSi § 24 alusel Keskkonnaameti määratav reovee omaseire kohustus selles sättes nõutud andmete kogumise kohustuse, kuid andmed tuleb ikkagi esitada kohustusliku seirekava kohaselt üks kord aastas Keskkonnaametile keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu. Kui tegemist on keskkonnakompleksloa kohustusest väljajääva tööstus- või tootmisettevõtjaga, põhineb seiresagedus vee-ettevõtjaga kokkulepitud teenuslepingul. Kui lepingus seiresagedust määratud ei ole või seire ei hõlma kõiki tööstuses kasutatavaid ohtlikke aineid, on ettevõtja enda otsustada, kas ta korraldab vähemalt üks kord aastas ise ühiskanalisatsiooniga liitumise punktis reovee seire kõigi tootmisprotsessis kasutatavate ohtlike ainete kohta või analüüsib ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete andmeid massibilansi alusel. Keskkonnaametile antav ohtlike ainete informatsioon võimaldab rakendada sobivaid meetmeid veekeskkonna kaitseks. Keskkonnaametile tekib täienev ohtlike ainete andmebaas, mille alusel veelubades ainete seiret ja piirnorme määrata, et väljalase oleks reguleeritud kõigi nende ainete poolest, mida veekogusse suures koguses juhitakse. Seega võib eeldada, et lisanduv info ohtlike ainete kohta võimaldab ka Keskkonnaametil anda välja veelube teaduspõhisemalt ja tegelikke olusid arvestavalt. Saadud info arvelt väheneb Keskkonnaametil vajadus korraldada pistelist operatiivseiret ohtlike ainete väljaselgitamiseks väljalaskmete läheduses. Seetõttu muutub ka seire teaduspõhisemaks, kuna täienev ohtlike ainete andmete info võimaldab juba ilma seireta teha analüüse ja järeldusi võimalike ohtlike ainete heidete kohta. Keskkonnaametile esitatud teave ohtlike ainete kohta edastatakse automaatselt keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS kaudu ka ÜVVK teenust pakkuvale vee-ettevõtjale. Vastav infosüsteemi täiendus vajab alles arendamist, kuid on Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti koostööskavas luua keskkonnaotsuste infosüsteemi enne sätte jõustumist. Vee-ettevõtjal tekib aruandluse tulemusena parem ülevaade oma tarbijate reoveest ja ta oskab paremini kavandada meetmeid reovee efektiivsemaks puhastamiseks.

Lõike 5 järgi on keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa kohustusega tööstus- või tootmisettevõtja kohustatud viivitamata teavitama Keskkonnaametit keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu, kui ta võtab oma tegevusalas või tehnoloogias kasutusele uue ohtliku aine lõike 2 tähenduses ja see juhitakse ühiskanalisatsiooni. Nimetatud teavitamiskohustus puudutab neid ohtlikke aineid, mille tarbija võtab kasutusele pärast seda, kui lõikes 4 nimetatud teavitamiskohustus on juba täidetud. Selle sätte eesmärk on informeerida ohtlike ainete voogudest operatiivselt nii Keskkonnaametit kui ka vee-ettevõtjat, et nad oleksid kursis võimalike ohtlike ainete voogude muutustega ning saaksid kohe võtta kasutusele hädavajalikke abinõusid. Oluline on märkida, et sätte kohaselt on andmete esitamise kohustus keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS kaudu üksnes Keskkonnaametile, kes on selle süsteemi haldaja, kuid infosüsteemi arendamisel võetakse arvesse, et esitatavad ohtlike ainete andmed jõuaksid automaatselt infosüsteemi kaudu kõigile seotud vee-ettevõteteni. Keskkonnakompleksloa kohuslasi on kokku 244, nendest osad ettevõtted kasutavad omapuhastit ja ühiskanalisatsiooni teenust ei kasuta. Lisaks on ka selliseid ettevõtteid, kellel on keskkonnaluba ning kes juhivad ka ohtlikke aineid ühiskanalisatsiooni. Seega eelduslikult hakkab ohtlike ainete andmeid infosüsteemi KOTKAS kaudu esitama kuni 300 ettevõtet.

Lõikes 6 sätestatakse vee-ettevõtja õigus nõuda ühiskanalisatsiooni keelatud ja piirnormi ületavas koguses või kontsentratsioonis ainete juhtimise eest piirnormi ületava reostuse tasu eelnõukohase seaduse § 40 tähenduses. Kahju tekkimisel saab vee-ettevõtja nõuda kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud korras. Seega kui vee-ettevõtja tuvastab keelatud ainete või ainete lubatust suuremas mahus või kontsentratsioonis ühiskanalisatsiooni juhtimise, saab vee-ettevõtja tarbijalt nõuda piirnormi ületava reostuse tasu, mille arvestamise alused on kohaliku omavalitsuse volikogu sätestanud ÜVVK kasutamise eeskirjas. Lisaks sellele on veeettevõtjal võimalik nõuda kahju tekkimise korral ka kahju hüvitamist VÕSis sätestatu alusel.