Milline on Eesti roll maailma kliimapoliitikas?

MAAILMA KLIIMAPOLIITIKA ON IDEAALIST KAUGEL

Kliimasoojenemine on ülemaailmne probleem. Kliima, kui kompleksne loodusnähtus, ei tunne riigipiire, ei juhindu poliitikast. Kui eeldada, et kliimasoojenemist on võimalik juhtida inimtegevuse suunamisega, siis saab see toimuda vaid riikidevahelise koordineeritud koostööna üle maailma. Kõik pingutavad. Kokkuleppeid täidetakse. Kui kohustust ei täideta, kohalduvad sanktsioonid. Poliitreaalsus on ideaalist kaugel. Eesti on koos kümnete teiste maailma riikidega 2016. aastal allkirjastanud Pariisi kokkuleppe, mis seab riikideülese eesmärgi hoida sajandi lõpuks (2100.a) ülemaailmne temperatuuri tõus keskmiselt vahemikus 1,5-2 kraadi. Seda tuleb teha jätkusuutlikku arengut tagades, vaesust likvideerides ja riikide suutlikkusega arvestades. Samas pole siiamaani kehtestatud riikidele siduvaid kohustusi. Seega pole alust riikidelt millegi täitmist ka nõuda. Nii peamegi tõdema, et Pariisi kokkulepe on küll lähim ühine arusaam teotahtest, mis meil ülemaailmse kliimaprobleemi lahendamisel on, kuid kliimasoojenemist eelduslikult lahendav kokkulepe on tegelikult veel aastate kaugusel.

8%-LINE SÜÜTUNNE EI LAHENDA ÜLEMAAILMSET PROBLEEMI

 Pariisi kokkuleppe on EL-i liikmesriikide volitusel allkirjastanud lisaks ka EL. Teiste hulgas on Eesti volitanud EL-i võtma Eestile kohustusi ning otsustama, kuidas Eesti Pariisi kokkulepet täitma hakkab. Milliseid kohustusi on EL otsustanud Eestile võtta? 1. 2030. -55% KHG vs 1990 2. 2050. kliimaneutraalsus 3. 2050+ neg. KHG heide. Nende eesmärkide ambitsioonikust tõstab veelgi tõsiasi, et enamus Pariisi kokkuleppe allkirjastajaid ei ole veel otsustanud Pariisi kokkuleppe täitmisele pühenduda. Vt. pilt artikli kõrval (Pariisi kokkuleppe reaalsus. Emissions Gap Report 2020, ÜRO). EL on teadlikult Pariisi kokkuleppe täitmise kursil ning kiirendab KHG vähendamist. See toimub ajal, mil teised riigid alles otsustavad, kas see on hea plaan. Lubatakse küll, kuid tegevusi ei ole. Seega ei ole veel näha inimkonna KHG mahukuse tippu, rääkimata KHG ülemaailmsest kooskõlalisest vähendamisest. Niisiis on selge, et ülemaailmse probleemi lahendus ei saa tulla EL-i (8% üleilmsest KHG-st) või veel vähem Eesti (0,04%) KHG vähendamisest. Nii EL kui ka Eesti on liiga väikesed, et kanda kogu maailma eest kohustust kõigi pingutust nõudvas lahenduses. See oleks majanduslik enesetapp tulemuseta võitluses. Poliitikud petavad! Nad petavad nii eurooplasi kui ka eestlasi, kui suruvad meile peale alusetu süütunde. Petavad, kui sunnivad meid täitma kogu maailma elanike eest ühist kohustust ja seda olukorras, kui teised riigid ei järgi solidaarsusprintsiipi. Nii jääbki vajaliku tähelepanuta lahendus, mis reaalselt võimaldaks kliimasoojenemist eelduslikult juhtida - riikidele siduvate eesmärkide seadmine ning nende eesmärkide täitmist tagavate meetmete ellukutsumine. Liikmesriikide siduvates kohustustes ei ole suutnud leppida kokku isegi EL-i 27 liikmesriiki. See aga võimaldaks vastavalt poliitikale jagada EL-i liikmesriikidele ühise ambitsiooni kohustusi ebaproportsionaalselt.

RIIGIKOGU PEAB OTSUSTAMA, KAS EESTIL ON KLIIMAAMBITSIOON

EL on maailma kliimapoliitikas võtnud ambitsiooni, mida on kohustatud teiste hulgas täitma ka Eesti. Sellest ambitsioonist kõrvalekaldeid ei ole. Liigume kollektiivselt edasi silmaklappidega ja ennastõigustavalt. Samas pole praegu üldse selge, milline on Eesti roll EL-i kliimaambitsioonis, sest Eestil endal puudub kliimaambitsioon. Meie ambitsioon on kõik see, mis meile EL kohustuseks annab. Nii olemegi jõudnud olukorda, mil Eesti on EL-i kliimaambitsiooni panustanud kõige enam. Oleme 2019. aasta andmetel vähendanud enda majanduse KHG mahukust 62%, võrreldes 1990. aastaga. See on toimunud olukorras, kus EL-i teised riigid (nt. Austria, Portugal, Hispaania, Iirimaa) on sarnaselt Hiina ja Indiaga enda heitmeid suurendanud. Järelikult on EL-is KHG heitmete vähendamine kõige odavam Eestis. Kas see ongi meie roll? Kujundada enda ühiskonda pöördeliselt ümber selleks, et teised saaksid vana majandusmudeliga jätkata. Kas Valitsus suudab öelda, kui odavalt me enda hüvesid loovutame ja kas see vastab Pariisi kokkuleppe põhimõttele jätkusuutlikkusest ning vaesuse likvideerimisest? Eestist vaesemaid riike EL-is on vaid 11. Oleme 30% väiksema rikkusega kui EL keskmiselt. Kas peame jätkuvalt võimaldama nt. Iirimaal ja Austrial lükata edasi valusaid ühiskondlikke muutusi, sest Eestis on sellist muutust odavam läbi viia? Me ei ole Eestis siiani ühiskondlikult fikseerinud, milline on meie suutlikkus osaleda üleilmse kliimaambprobleemi lahendamisel. Roll, mida täites me ei jääks vaesemaks, ei kaotaks konkurentsivõimes ning meie majandusmudel oleks ülemaailmse kliimapoliitika kontekstis kestev. Viimane aeg on Eestil sõnastada enda kliimaambitsioon ja koos sellega määratleda Eesti roll ülemaailmse kliimaprobleemi lahendajana. Kui me seda ei tee, siis jätkame kursil, kus võtame jätkuvalt alandlikult vastu selle rolli, mis EL meile annab. Seega on enda kliimaambitsiooni määratlus vajalik ennekõike selleks, et fikseerida, kui palju soovime enda ühiskonna ümberkorraldamisest jätta enda otsustada ja palju sellest on hädavajalik anda EL-i institutsioonidele (sh. riikidele, kus kliimaeesmärkide täitmine on kallim). EL Komisjoni seni viimane, ja EL-i ajaloo mahukaim, eelnõude pakett, millega suurendatakse EL-i kliimaambitsiooni täitmist veelgi – Fit for 55 – avalikustati sellel suvel. Siiani on selgusetu, mille alusel ja millise seisukohaga siseneb Valitsus meie ühiskonda pöördeliselt muutva eelnõude paketi läbirääkimiste protsessi. Meil ei ole kliimaambitsiooni, me ei ole määratlenud enda rolli ja suutlikkust selles protsessis. Kuid veel ei ole hilja... Eesti Põhiseadusest tulenevalt on Riigikogu roll otsustada riigielu oluliste küsimuste üle. Ülemaailmse kliimaprobleemi lahendamise vajadusega kaasnev surve meie ühiskonnakorralduse ulatuslikuks muutmiseks nõuab, et Riigikogu määratleks Eesti kliimaambitsiooni. Teadlike otsuste langetamiseks selles protsessis tuleb muu hulgas välja selgitada Eesti erinevate valdkondade suutlikkus. Samuti tuleb seada kontrollmehhanismid, et me ei langeks vaesusesse ning suudaks säilitada maailma kliimapoliitika reaalsusest tuleneva paindlikkuse ise otsustada, kui palju teiste riikide kohustusi täita. Kliimaseadus on platvorm, mis võimaldaks Eestil deklareerida enda kliimaambitsioon, millel oleksid ka õiguslikud tagajärjed. Just Kliimaseadusega saaksime lõpuks ühiskondlikult kokku leppida muu hulgas:
→ milline on Eesti roll ülemaailmse kliimaprobleemi lahendamisel;
→ mis on EL-i volituse piirid meid kliimapoliitikas esindades;
→ millistest põhimõtetest lähtume Eestile kohustuste võtmisel;
→ millised kohustused on meile jõukohased ja millise tempoga;
→ kuidas jaotame kohustusi valdkondade vahel;
→ milliseid leevendusmeetmed üleminekul on vaja kohaldada;
→ milline on osaliste vastutus

Allikas: Kirikal, V. (2021). Milline on Eesti roll maailma kliimapoliitikas? Viru Keemik, 7(191), lk. 3.