Tööstus väärib säilitamist, sest muidu jääme kriiside räsida

Ajakirja TööstusEST 2021 maikuu numbris ilmus arvamusartikkel Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuhi Hallar Meybaumilt, kes avaldas arvamust tööstuse säilitamise kohta. 

Oleme täna suurte muutuste keerises, ise veel täpselt adumata,  mida tulevik toob kodanikule, ettevõttele ja regulaatorile ehk valitsusele. Käimas on neljas tööstusrevolutsioon, mille käigus inimesed asendatakse robotitega. Euroopa Liit on roheleppe kinnitanud, muutumaks 2050 aastal kliimaneutraalseks. COVID-19 on inimeste tavaelu muutnud teadmata ajaks, ettevõtete tarneahelad on katkenud või ümber kujunemas. Muutustega kaasneb tavaliselt teadmatus, samas ka väljakutsed. Tark ei torma, vaid valib väljakutse, rumal aga teadmatuse. Kuidas meie, siin Eestis hakkama saame, kas  oleme targad või rumalad? Sorteerime oma  jäätmeid, kuid puuduvad edasised materjalide peensorteerimis jaamad ja materjalide ringlussevõtuks ümbertöötlemise tehased. Eesti on maailmameister CO2 heitmete vähendamises, kuid suure süüdlasena nõutakse hääleka vähemuse poolt põlevkivi kasutamise lõpetamist. Eesti arusaamine rohepöördest energeetikas erineb oluliselt ülejäänud Euroopast ja on populistlik. Või miks me ei suuda oma metsa majandada selliselt, et osapooled leiaksid kompromissi. Kõigi keskkonna probleemide lahendusena jutlustatakse tehnoloogiatest, mida pole veel olemas, vaid äärmisel juhul laborite katsetusfaasis. Kas tõesti uue muutuste tuules unustatakse talupoja tarkus, et vanasse kaevu ei sülitata ennem kui uus on valmis. Uut aga ehitada ei saa, sest minu tagaaeda mitte ükski tehas ei kõlba. Ühiskond teab seda juba ette,  ilma eelnevate uuringuteta või analüüsita.

Eesti majandusel ei ole läinud COVID kriisis halvasti ja seda tänu tugevale töötleva tööstuse sektorile. Tööstus ei ole ekspordivõimet ega ka töökohti kaotanud. Vastupidi, turunõudlust ei suudeta täita ja uusi töötajaid tuleb tikutulega otsida. Eestis on liiga vähe kõrgtehnoloogilistel töökohtadel nõutavate oskustega inimesi. OSKA viimane uuring toob välja et töötlevas tööstuses jääb puudu 2/3 inseneridest. Meie teadlased on maailmatasemel, kuid ellujäämiseks on nende  projektipõhisus.  1 % SKP -st teaduse rahastusele ei ole veel tööstusele efekti avaldanud. Kui kauaks meil jätkab jaksu olukorras, kus ametnikud üha enam määravad, kui palju maksab tööstusele tööjõud, energia -ja keskkonna kasutamine. Saastaja maksab printsiip on kui elastomeer, venib katkemiseni. Miks ei tule Eestisse enam märkimisväärseid investeeringud? Vaatame otsa konkurent riikide tööjõu ja energia maksustamise poliitikale ja ongi vastus käes. Ametnikud otsustasid, et ettevõtete tehnoloogiate ehk“ kola“ ostmist ei toetata struktuurfondidest. Las seda teevad meie konkurentturgude riigid. Murdumatu on arusaam, et ainult digitaliseerimine tõstab tootlikust.

Enamikes Euroliidu riikides on juba ettevõtetele kriisist väljumise toetusprojektid Komisjonile kooskõlastuseks esitatud. Meie omad valmivad. Kabinetivaikuses? Toetused on üldiselt küll saatanast ehk õpitud abitus, kuid kui seda rakendavad teised Euroopa Liidu riigid, siis meilgi pole alternatiivi. Roheleppe kompenseeritakse rahatrükiga ja selle külvamisega. Või on meil alternatiiv? Maksumaksja raha näiteks. Rikkaks saamist on ju lihtne maksustada, nii jäämegi popsideks. Mina näiteks kodanikuna tea, kui palju roheleppest tulenev kliimaneutraalsus aastaks 2050 mulle maksma läheb? Ei fossiilidele tänases kontekstis tähendab elukvaliteedis üleüldist langust. Ka see tuleb juba täna ühiskonnas lahti rääkida, et inimesed ise oleksid valmis eluspüsimise eest rohkem panustama (loe maksma). Alustuseks tuleb loobuda sisepõlemismootoritest, siis soojas püsimiseks kasutama ainult taastuvenergiat, järgmisena toitumissedelist kaotama kõik loomse päritoluga toitained ja parema tervise nimel loobuma ka tänase heaolu loonud kemikaalide kasutamisest. Või vastupidises järjekorras, vahet pole. Oleme valmis? Samas, ilma keemiata ei ole kaasaegne ravimitööstus  saavutanud seda kõrget taset, mis meil täna on pandeemiaga võideldes. Kemikaalid on taganud puhtad pinnad ja ohutud tootmised. Küll aga olematu järelevalve tõttu on turule tulnud ettevõtteid, kes kiire kasumi nimel müüvad tundmatud tervist ohustavaid vedelikke, viies sellise tegevusega kasuliku keemia maine alla. Kabinetitoolilt on ju hea järelevalvet teostada.

SEI Tallinn koostatud uuring tõi välja, et Eesti kliimaambitsiooni saavutamiseks on vajalik panustada 17,3 miljardit eurot nii era- kui ka avalikul sektoril, kohalikel omavalistsutel. SKP langeb -10%. Kõigis valdkondades, kõigil füüsilistel ning juriidilistel isikutel on eeldatud muutused nii tootmise kui ka tarbimise poolel. Mida see tegelikult tähendab, kustkohast ja kellelt tulevad need miljardid. Kes maksab? Seda on vaja juba täna ühiskonnal teada, mitte jätta see teadmine ainult ametnike otsustada. Nii nagu maja ehitatakse vundamendist nii ka kliimaneutraalsusse panustamine saab alguse vundamendi ehitamisest, mille mõrdiks on tugev ühiskond, inimene ise, kui mitte tema rahakott? Eesti riik, tema poliitikud ja ametnikud peaks aru saama, et traditsioonilist tööstust ei tohi rohepesuveega välja visata. Tööstusettevõtetes tunnetame seda igapäevaselt, kui tööstustele olulisi regulatsioone kujundatakse lähtuvalt tumerohelisest mõtteviisist. Samuti taunime seda mõtteviisi kandvate organisatsioonide halvustavat suhtumist tööstustesse. Kuniks ei lõpuni jõudnud  IV tööstusrevolutsiooni,  ei saa sulgeda olemasolevaid kõrge lisandväärtusega tööstusettevõtteid ega esitada nõudeid, mis pärsivad ettevõtete majandustegevust.

Otsustajad peavad aru saama  tegelikust rohepöörde sisust ning  kogu ühiskonna panusest uue tuleviku poole. Soovmõtlemise aeg on läbi. Meie aga võiksime lähtuda Kalevipoja tarkusest. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, servapealsed surmatakse, keskmised koju tulevad.

Ajakirja TööstusEST ilmunud artikkel loetav SIIN.