Teadus-arendustegevus

Lisandväärtuse loomisel oluliseks ressursiks on teadustulemused koos ettevõtte võimekusega neid praktikasse rakendada. Majanduse arengutase sõltubki sellest, kuidas ettevõtluse struktuuri on kaasatud teadus. Parim tulemus saavutatakse siis, kui majandustegevuse harudel ja teadustegevuse suundadel on võimalikult suur ühisosa. Eestile on kasulik, kui ettevõtjad ja teadlased toimetaksid koos. Üheks võimaluseks on see, kui kodumaised maailmatasemel ettevõtted ja maailmatasemel teadlased suudavad üheskoos kapitaliseerida kodumaiste teadlaste intellektuaalset omandit. Üldjuhul osutuvad investeeringud TA-sse kõige tõhusmaks valdkondades, kus meil on suhteline eelis või kus on potentsiaali sektori mahu või osakaalu kasvamiseks.

„Probleemiks on, et enamuse ettevõtete jaoks ei suuda Eetsi teadlased ja ülikoolid vajalikku väärtust luua. Ja vastupidi. Enamikku teadlaste pädevusest ei suuda ettevõtted kapitaliseerida

Teadus ei ole teenus, mille kvaliteeti hinnatakse artiklite arvuga. Teadus ja teadlased on osa kultuurist ning nende panust mõõdetakse õpetamise, ettevõtluskoostöö ja artiklite kombinatsioonis. Teaduse järjepidevuseks on vaja suurendada ülikoolide baasrahastust koosseisulistele teadurtitele. Tänane teaduskultuur ei suuda tööstusele lepinguid teha. Teaduskultuur peab klassikalisest arendusest välja tulema, tegema uut.

Miks vaja toetada ja teha TA asutustega koostööd?

Kõigepealt on ettevõttel vajadus ületada innovatiivsete lahenduse abil konkreetsed probleemid. Eesmärgiks on turuhaarde laiendamine või uudse turu või niši loomine. TA koostöö motivaatoriks on ka soov saavutada eelis konkurentide ees ning suurendada tootmise efektiivsust. Konkreetse probleemi innovaatiliseks lahenduseks on ettevõttel samuti vaja saada osa TA süsteemis olemasolevast teadmistest, millele tal endal puudub otsene ligipääs või selleni jõudmine ettevõttes oleks liiga kulukas.

Tuleb tõdeda, et eksisteerivad barjäärid teaduse ja tööstuse toimivaks koostööks. Kuna Eesti TA asutustesse on koondunud tugev kompetents tippteaduse ja alusuuringute osas, kuid paljudele ettevõtjatele on nõrgaks jäänud vajalik insener-tehnilise, rakendusliku ning eksperimentaalse arendustöö alane võimekus. Eesti ülikoolid on väga autonoomsed, seega hinnatakse neis tippteadust. Teadlaste karjäärimudelis ei ole kohta insener-tehnilisele spetsialiseerumisele.

TA rahastamise loogika on baasuuringute põhine. Puuduvad mehhanismid, mis suunaks TA asutusi pikaajalist kompetentsi ehitama rakenduslikkuse suunas. Pigem loodetakse turu isetoimimisele ehk erasektori nõudlusel põhinevale isetekkivale kasvule.

Praktiline TA pool Eesti TA süsteemis on poliitikatega nõrgalt kaetud. Määramata on eelisarengusuunad. Ettevõtja roll kehtivas T&A süsteemi poliitika mudelis on tagasihoidlik. EL-s läheb TA  rahast 15% fundamentaalteaduse ehk teemastamata teaduse rahastamiseks ja 85% teemastatud TA tegevuse rahastamiseks. Oleme avaldanud arvamust, et Eesti Teadusagentuur võiks jagada TA raha 85% ulatuses teemastatult. Selleks ongi Teadusagentuuril vaja teha tõsis tööd tehaste ja tööstuse erialaliitudega, et välja selgitada need akadeemilised uurimisteemad, mis pakuvad huvi Eesti tööstuse konkurentsivõime suurendamiseks, et toodet arendavad ja arendustööd tegevad Eesti tehased saaks erialast konsultatsiooni meie ülikoolidest. Edutegurid on kompetentsi arendamine, toetatavad riiklikud regulatsioonid, TA stimuleeriv maksupoliitika ja väiksem bürokraatia. Kui praegune riiklik teadusraha teemastada, siis suureneb teaduse mõju meie keemiatehaste konkurentsivõimele ilma teadusraha osakaalu kasvatamata.